 | Katrin Rüütli |
|
Pärnus kunstnikuteed alustanud, Tartu taustaga ja Tallinnaski elanud ning kunstiakadeemias õppinud Katrin Rüütli on kunstnikuna üllatus. /.../ See, mis Rüütli piltides puudub, ongi fassaad. See jääb vaataja ja piltide vahele õhku. Kõik piltidel kujutatu on Rüütli ettekujutus fassaaditagusest: meheta püsti seisev ülikond, mehe pea asemel maalitud kuup, mida võiks tõlgendada virtuaalmaailmana, purunenud käelabast paljastuv masin … Samal ajal väldib kunstnik ilmselt teadlikult elujaatavaid värve: mururohelist, päikesekollast, taevasinist. (Tõnu Kann, Pärnu Postimees, 11.06.2008) | |
| Kategooriad: Maal Määratlemata | |
 | Generatsioonid |
| Lastes minna sellel, kes ma püüan olla, muutun ma selleks, kes ma võiksin olla. Loobudes sellest, mis mul on, saan ma teada mida ma tegelikult vajan. Kui ma tunnen ennast tühja ja hävitatuna hakkan ma arenema. Järele andes jään ma kestma. | |
 | Ignorandid |
| Ükskõiksus, hoolimatus ja egoism. Individuaalsuse sildi taga on tavaliselt varjul kõige tavalisem ignorantsus. Probleem pole selles, et ei suudeta mõista, et teadmisi napiks, vaid lihtsalt ei viitsita. Ei viitsita mõelda, eristada olulist ebaolulisest. Ülim eesmärk on isiklik heaolu. Edukas olla on peaaegu, et püha käsk. Selle nimel võib teisi jalge alla tallata, loodust reostada, seadusi väänata. Me elame maailmas, mida valitsevad lauskaubandus, reklaamitööstus ja poliitilised mängud. Keegi ei taha võtta isiklikku vastutust. Ühtpidi ju teatakse, et aina suurema ressursikasutusega tehnoloogiad ning neist sündivad kaubad muudavad ahtamaks meie enda elamisareaali, teisalt on poed täis ühekordseks kasutamiseks mõeldud tooteid. Järjest suurenev tarbimine aitab leevendada hirmu ja tühjusetunnet. Omandades järjest suuremaid maju ja autosid, järjest rohkem nodi, tõestame oma olemasolu ja tähtsust. Suur hirm on kaotada privileeg olla oma elu peremees. Hirm, mis sunnib enda ja ühiskonna vahele ehitama kõrge müüri. Kõik mis jääb teisele poole seda on ükskõik. | |
 | Neverland |
| Tundub,et asjad mis varem olid enesestmõistetavad on nüüd valiku küsimus. Kuid vabadus ise otsustada nõuab ühiskonnalt suurt tolerantsust ja otsustajalt suurt riskimist. Tegelikult ongi see palju ihaldatud vabadus ju näiline, Me ei ole oma otsuste tegemisel vabad. Ühiskonna arenemine on meis kui karjaloomades välja arendanud valule sarnase mehhanismi millega allutatakse kontrollile kõik ühiskonna liikmed, et tagada "normaalne" käitumine. Kiitus, laitus, aktsepteeritus on nagu karja kontrolli mehhanismid, mis on muutunud geneetilisteks, sisse-ehitatud hoobadeks, mis seovad erinevad isendid üheks terviklikuks organismiks, kõrvalekaldujaid karistatakse karmilt. | |
 | Fassaad |
| Modelleeritud tehiskeskkond hakkab võimutsema ürgse ja loodusliku üle. Simulatsioon muutub reaalsemaks kui reaalsus ise, meie elu on muutunud vaatemänguliseks. Teatraalsus ja hoiakute teesklemine ehk simulatsioonid on argielu osa. Tasakaal fiktsiooni ja reaalsuse vahel on paigast ära. Nende rollid on järjest rohkem ümber pööratud. Me elame maailmas, mida valitsevad kõiksugu fiktsioonid - lauskaubandus, reklaamitööstus. Kas kogu tehnika ja luksus pole vaid selleks, et varjata oma ebakindlust ja segadust, tühjust ja mitteolemist? | |
 | Neli |
MTÜ Pärnu Kunstikeskus